Posted in Date, Täna menüüs, Tinder

Saad normaalselt palka vä?

Vahel on mõni kohtumine selline, kus sa saad esimese kahe minutiga aru, et siit tuleb täiesti mõttetu kohtumine. Inimesega, kellega ei ole mitte midagi ühist ega mitte midagi rääkida, kuigi mõned nädalad üksteisele sõnumeid saates on jätnud teistsuguse mulje. See hetk, see äratundmise emotsioon on umbes selline, kus sa saad aru, et jah, see asteroid on direct hit ja mitte midagi ei saa enam teha. Tuleb see mingi tunnike üle elada, ilma et iseennast võinoaga näkku pussitaks.

Kell 13, lõuna kohvikus. Ta on veidi varem (“mingi 5 minutit tagasi jõudsin”) kohale jõudnud, hõivanud mingi varjulise, kardinataguse laua ning kuigi mind eemalt märkab, siis sellele ei järgne midagi. Ei tõuse püsti, ei tule vastu, ei mingit elevust 😀 Kui laua juurde jõuan, siis näen, et ta on endale juba kohvi ja vee ära võtnud. “Aa, sa juba alustasid,” ütlesin. “Tellime siis süüa ka,” istun ja hakkan menüüd sirvima. “Ei, ma ei söögi, mul on eri-eri…” puterdab ta nagu kergelt. “Eridieet? Et nagu kindlad toidud, kogused, kindlatel aegadel?” mõtlen aktiivselt kaasa. “Nojah, kogused mitte, aga ma enne nelja ei söö mitte midagi.” Okei, vahelduvpaastuja, hea küll.

Okei, teeme selle lõuna siis lihtsalt ära.”

julgustan ennast ja tellin midagi kerget söögiks. Esimese kümne minutiga on kõik trafaretsed teemad kaetud, peamiselt küll Covidiga seotud. “Sa saad normaalselt palka muidu vä? Või on koroona seda mõjutanud?”. Okei, pean tunnistama, see on täitsa värske lähenemine 😀 “Mm, ei, mul ei ole palk sellest mõjutatud, saan normaalselt” vastan pärast lühikest mõtlemisaega. “Mul küll on,” vastab mees tõsiselt pead vangutades “Meil ikka täiega mõjutab. Mmhm. Peakski uuel aastal midagi lisaks vaatama endale, praegu ikka ei saa üldse normaalselt palka.”

V A I K U S

“Sul ka uueks aastaks mingeid lubadusi on?” küsib mees kui on enda oma (lisatöö otsimine) paljastanud. “Mm, no ma väga ei anna lubadusi, ma teen plaane,” vastan. “Näiteks köögiremont teha, lohesurfi tahaks õppida, väikelaevakapteni load võib-olla, reisida kindlasti…” “Mm, ma näiteks üldse ei reisi,” torkab mees vahele “kodu on piisavalt ilus.”

V A I K U S

Lõpuks saame selle vestluse kuidagi nii kaugele, et mul on vaja minna tagasi kontorisse, koeraga välja ja ilmselt midagi oli veel 😀 Tõuseme püsti ja liigun leti juurde. Mees hõikab teenindajale kõva häälega: “Aitäh, head aega!” ja ootab igaks juhuks turvalises kauguses, kuni ma oma arvet maksan 😀 Nii, et ta mitte ainult ei jõudnud varem kohale ja ei tellinud ära, vaid igaks juhuks ka maksis kohe ära. Jumal neid naisi teab! 😀 Olgu öeldud, et mul ei ole MITTE IIAL probleemi enda asjade eest ise maksta ja ma ei eelda kunagi meestelt, et nad peaksid minu eest maksma. Aga kui kohvikusse kutsumine käib tegelikult üle jõu või seal on vaja hakata mingite lollustega tegelema, siis võib-olla oleks mõistlikum seda lihtsalt mitte teha?!

Õues paljastas ta veel, et läheb bussi peale, kuna “ma olen selline inimene, kellel ei ole autot.” Okei. Vahetame viisakused ja lahkume eri suundades. Paar minutit hiljem oma autoga ringteele jõudes näen, et keegi jookseb kõnniteel täiega. “Issand, see on ju see sama mees!” saan ma aru.

“KUHU SA JOOKSED, BUSSIPEATUS ON TEISEL POOL?!”

mõtlen oma peas ja kardan reaalselt, et ta varitseb mind kuskil ülekäigurajal, et kapotile viskuda ja liiklusõnnetuse kahjud sisse nõuda 😀

Koju jõudes olen nii väsinud, et aju reaalselt valutab. Selline tunne, et mu IQ kukkus selle lõuna ja vestluse käigus kolinaga, mis pidi isegi kokale kööki kuulda olema.

Aga et mille põhjal ma esimese minutiga mehe maha kandsin? Üks suurimaid pandeemiaid ilmselt Eesti inimeste seas: puseriti ja KATKISED hambad. Puseriti – fine, nendega on võimalik midagi ette võtta, MITTE et mina seda muidugi tegema peaksin. Aga katkised? Kamoon?! 30+ vanuses?! Mis teil viga on?!

Posted in Täna menüüs, Tinder

Täna menüüs: Ninasõõrmete assortii

Siin võiks olla pikem filosoofiline sisemonoloog teemal: “Kui palju selfie‘sid kellegi profiilil on okei ja kui palju on juba märk sellest, et inimesel sõpru ei olegi,” aga ma arvan, et see on igaühe isiklik tunnetus ja ma ei viitsi nii palju jaurata. Küll aga võime ilmselt kokku leppida, et isegi mitte ilusate, vaid kõigest normaalsete selfie‘de tegemine nõuab teatavat oskust (mõtlemise, sealhulgas) ja selle võib liigitada omaette kunstivormiks. Kunstivormiks, millele meestel ja naistel on täiesti erinev lähenemine.

Kui peegli-selfie‘d välja jätta, siis tundub, et naistel on kombeks iseennast pildistada kas üsna samal tasandil või veidi ülevalt alla nurgaga. Sest et nii jääb üldmulje pisem, ilusam, nunnum jne. Mehed seevastu pildistavad ennast pigem suunaga alt üles – see omakorda peaks looma mulje, et tegemist on suure, pika, tugeva isasega, kellele peabki harjuma alt üles vaatama. Iseenesest need stiilid ju matchivad omavahel ideaalselt, vahel lihtsalt viskab mul errori sisse. Nagu, et kui pikk sa siis enda arust oled? Või kuhu mina selle pildi ajal paigutuma peaks.

Harilik autoselfie

Väga suur protsent meeste selfie‘sid on tehtud autos. Mõni teeb selle rohkem auto kui enda pärast. Näiteks kui autol on suured katuseaknad, siis on selfie tehtud suurema nurgaga altpoolt üles 😀 See siin on üsna tavaline näide autoselfie‘st, pildi ninasõõrmete suurusest, kujust ja karvasusest saab aga üsna hästi ette 😀

Halloween much?

“I see dead people,” võiks klassikuid tsiteerida. “Aga mina näen su ninakarvu!” 😀

Next level

Siin on ninaaukude eksponeerimisega mindud täiesti uuele tasemele. Samas, kui need on nii ilusad ümarad ja sümmeetrilised, siis miks mitte? 😀

This is art

Üks väheseid tõeliselt kunstilisi pilte – bokeh jms. Multvalge värvigamma on väga hea valik. Ühtlasi saame teada, kuidas mees tema enda püksitaskust vaadatuna välja paistab 🙂

My God

Nagu öeldud – mustvalge pilt on sellisel juhul parem kui värviline. Valguse ja pilvede mäng jätab väga jumaliku tunnetuse. Nagu Chandleri kunagine pruut Sõprades ütleks: “Oh. My. God!”

And the winner is…

Ninasõõrmete võistluse pani ika puuga kinni mees, kes tegi selfie, üllatus-üllatus, autos. Hoolimata sellest, et autol ei ole katuseaknaid, kust ei paista pilvelõhkuja, hotell vms, on pilt tehtud sellise nurga alt, et sisuliselt on võimalik näha seda kohta, kuhu Synlabi tädi viimati PCR-testpulga torkas. Ja kui sa nüüd mõtled ennast sinna pildile, siis tõenäoliselt asuksid sa üliebamugavas asendis kägaras rooli ja pedaalide vahel. Hmm..?

Tegelikult oleks aus siia kõrvale teha ka naiste selfide pikem analüüs, aga kuna mul nendele ligipääsu ei ole, siis ei tee! 😀


Posted in Täna menüüs, Tinder

Täna menüüs: Kõuts Vadim

Kui olime oma söökidega restoranis lõpetanud, küsis teenindaja: “Kas võib teile magusat ka pakkuda?” Kaks sõbrannat vangutasid juba pead, mina ja kolmas sõbranna olime veidikene kõhkvel. “Menüüd võib ikka vaadata,” ütlesin pika pausi peale ning hakkasime naerma. Jah, see sama lause, mida suhtes mehed tihti kasutavad, et õigustada võõraste naiste vaatamist 😀

Järgmine päev küsis sõbranna messengeris, et mis täna menüüs on 😀 olen aru saanud, et kõrvaltvaatajatele võib Tinderimaailm tunduda nagu imedemaa, kus ilusaid ja toredaid mehi/naisi on igale maitsele, siis tegelikkus on rohkem nagu see Forrest Gumpi šokolaadikarp – iial ei tea, mis sealt tuleb! Ja alati ei ole šokolaad ka. Näiteks on täna menüüs vana kõuts Vadim.

Vadim, vana kõuts

Mis meil siin siis on?

Klassikaline triibik, karv läigib, tundub et on suhteliselt rahul ja lõõgastunud – järelikult on siiani heas peres olnud.

Tundub, et oma vanuse kohta (kui vanaks kassid üldse elavad?) on väga heas vormis ja nooruslik, kui jaksab veel pererahvaga mängida. Samas on kõik pildid tehtud magavas asendis – ma ei tea, äkki on iseloom ikkagi natuke laisk? 😀

Kalastamine – loogiline valik kassi puhul! Tubli!

Reisimine – vot siin tekkis paar küsimust. Mu vanaemal olid ka maal kassid ja alatihti juhtus nii, et mõni läks päevaks-paariks, mõni läks nädalaks kuskile uitama. Mõnikord tuli kass koju natuke peksa saanuna, mõnikord oli lihtsalt eriti näljane, mõni kass ei tulnudki enam koju. Siin oleks kindlasti vaja reisiharjumusi täpsustada. 😀

Jalgrattasõit on kindlasti siin selline fakt, mis tekitab vau efekti. Tahaks kohe näha! 😀

Profiilis oleks võinud tegelikult veel täpsustada, kas Vadim on kastreeritud või tuleb see protseduur alles ette võtta (võib-olla aitab ka reisiharjumusi kontrolli all hoida?) ning kas ussikuur ja vaktsineerimised on plaanipäraselt tehtud. 😀

Posted in Chat, Tinder

Logistiliselt läheb keeruliseks

Vahel kisuvad mõned vestlused nii koomiliseks, et pole vaja deidile minnagi, et kõhulihastele korraliku trenni saaks.

Seekord matchisin ühe pealtnäha aktiivse ja mitmekülgse noormehega: kena, hoolitsetud välimusega, piltide järgi teeb nii sporti kui mängib kitarri. Täitsa okei ju. Elukoht pealinnas, kaugus 19km. Täiesti okei.

“No hei! Sa meil Viimsis toimetad jah?”
“Hei! Jah.” vastan viisakalt ja ootan, et kuhu see vestlus siit minema hakkab. Kellel on vanemad Viimsis, kellel eksnaised, you know, poteito, potato. 😀

“LOGISTILISELT PARAS VÄLJAKUTSE.” loen järgmiseks ja jään hetkeks ekraani jõllitama. Oota, misasja?! Mis väljakutse? 😀 Teen profiili uuesti lahti: ei, ta ei ole vahepeal Tartusse kolinud, ei ole 3600km kaugusel, kõik on sama. Mis väljakutse? 😀

Kui olin kohatult kõva häälega ära naernud, siis nentisin viisakalt, loodetavasti piisava kahetsusega kirjavahemärkides, et mul on samuti kahju, et elu selliseid kuratlikke logistilisi väljakutseid teele ette paiskab 😀 Nagu juba piisavalt raske ei oleks! 😀

Tegelikult ütles aga see üks lause tema kohta kõik ära. No esiteks näiteks selle, et ilmselt ta logistikavaldkonnas ei tööta 😀 Lapsi tal kindlasti ei ole. Tõenäoliselt ongi ta sõiduvahend piltidel nähtud ratas ja Tallinnast Viimsisse sõitmiseks tuleks laenata autot emalt, kes elab Põlvas. Selles mõttes nagu tõesti keeruline olukord, ma mõistan 😀

Jumal tänatud, et sellised keerukused vahel kohe välja tulevad. Ma kardan, et see mees võib olla üks neist tüüpidest, kelle saadad korra prügi välja viima ja poest piima tooma ning kes naaseb kahe nädala pärast mingist hullumeelest logistilisest väljakutsest ja seiklusest 😀 Sest et noh – ennast oli ta kirjeldanud ainult ühe sõnaga – adventurous! 😀

Posted in Date, Tinder

Tere, onu Heino!

Heino* (nimi muudetud) jättis kohe sümpaatse mulje: aktiivne, mitte liiga poseeritud pildid, jutt jooksis, kirjavahemärgid olid kõik oma kohal ja nii üks asi teiseni viiski 😀 Kell oli mingil suvalisel tööpäeva õhtul umbes kell 12, und ei olnud, aga see-eest oli hirmus Fanta isu. Heino arvas, et kõige seifim on see Fanta ära juua kohalikus Tommi Grillis, mis umbes üheni lahti on ja pool tundi on esmakohtumiseks igal juhul piisavalt. Olin nõus. Kuigi sinna sõites mõtlesin paar korda, et mis mul viga on.

Astusin siis kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta sisse ja piisas mul vaid veidi saalis ringi vaadata kui nurgast tõusis püsti vene mammi, kes kriiskava häälega sulaselges vene keeles küsis: Kas te hakkate sulgema? 😀 Vaatasin enda selja taha, kedagi polnud, kehitasin õlgu ja vastasin: “Njet, nje buudu!” 😀 Sujuv algus õhtule oli tehtud, olin ekstramuhedalt seltskonda infiltreerunud 😀

Ja sisse astus Heino – velvetpintsakus, beežide suvepükste ja mingite kummaliste sandaalidega. Pikk nagu lubatud ja kuidagi .. wtf.. väikse peaga 😀 Ta polnud ometi nii pikk, et pea oleks pidanud väiksem tunduma, lihtsalt asjad olid kuidagi omavahel sünkimata 😀 Aga nagu sellistes olukordades ikka – kui juba tuldud sai, siis tuleb see Fanta ära juua ja vaadata, mida head Heino räägib.

Ja no täitsa kõva häälega rääkis. Kuidas mingid inimesed mingi ürituse raames paadisillal vahekorras olid, kes pealt vaatas ja kuidas see kõik lõppes. “Õumaigaad, see on ju onu Heino!!!” mõtlesin endamisi ja võtsin suurema lonksu limonaadi. “Oh, mõtle kui oleks kolmed pulmad korraga!” hüüdis ta järsku kui oli selgeks saanud, et meie lapsed on sobivate vanusevahedega ja vastassoost. Selle peale ei osanud isegi mina midagi vastata 😀 “Kas see oli ettepanek või?” täpsustasin. “EI!” hüüdis Heino “Lihtsalt kujuta ette, päris pull oleks!”

Õnneks pandi see koht siiski suhteliselt õigeaegselt kinni, kahjuks aga ei lasknud Heino ennast sellest häirida. Võtsime ühed Fantad kaasa, jätsime mu auto tema maja hoovi tõkkepuuga parklasse ja jalutasime veidi veel linna peal ringi. Vestluspartnerina täitsa okei, nii kaua kui onu Heino sisse ei kiki 😀

Ühel hetkel kui auto juurde tagasi jõudsime ja ma mõtlesin, et kuidas seda ööd nüüd viisakalt kokku tõmmata, hakkas Heino hirmsasti nihelema ja ütles, et tema enam ei suuda ja peab kõrvalasuva puu taga ära käima 😀 No kena. Minul kangastus kohe üks teine deit, kus ma seda vetsuläinud kavaleri ootama jäingi 😀 Vaimusilmas juba kujutasin ette, kuidas ma pean keset ööd autoga läbi tõkkepuude rammima nagu mingis actionfilmis, ainult selleks, et koju ära põgeneda 😀

Heino siiski naases puu tagant ja peale paari lauset tõmbasime kohtumise kokku. “Sa oled täitsa normaalne pihv,” ütles ta, mis võttis mu jälle kord sõnatuks. “Aitäh, sina ka!” 😀 vastasin kerge kõhklusega hääles, mispeale Heino hüüdis naeru pugistades “EIII, mitte see pihv!”, avas ilusti tõkkepuu ja ma olin taas VABA! 😀